Avatud suletud turul

Energiaturu täielik avamine 2013 on toonud meile tunduvalt  kallima elektri võrreldes reguleeritud hinnaga turul. Kas ikka oleme õigel teel, kas seda me soovisimegi?

Elektrituru liberaliseerimine läbi turu avamisse oli juba ette teada, et turu liberaliseerimist, kui sellist ei toimu, kuna  turgu valitseb turumonopol ja välisühendused ei ole piisavad.

AS Eesti Energial on hetkel tootmisvõimsusi elektritootmiseks  2000 MW. ja moodustab ligi 90% Eestis tarbitavast elektrist.

Põlevkivielektrit omahind Narva elektrijaamades on 29.40 € MW/h , millele lisandub 3 €  CO2 tonn ühe MW/h tunni toomiseks, ehk siis 33 €  MW/h kohta . Elektri omahind on stabiilne  ja konkureerib täiesti hüdroelektriga. Hind sõltub enam CO2 hinnast, kui tootmikuldest ja ressursimaksust.

Eesti avas 2013. a. oma elektrituru täielikult, kuigi välisühendused(Estlink2) olid väljaehitamatta ja EE el. tootmise turuosa ei vastanud Euroopa energiaturu direktiivi nõuetele- mitte ühegi elektritootja turuosa ei tohi ületada 40 % kogu tarbitavast elektrituru mahust.    

AS Eleringi kodulehelt võime lugeda

Elektrituru toimimiseks on vaja:

  • likviidsust – see tähendab piisavat arvu turuosalisi, nii tootjaid kui tarbijaid
  • piisavalt ülekandevõimsusi– Nii Eesti kui ka Baltimaade elektriturg on effektiivseks toimimiseks liiga väikesed – peame olema ühendatud naaberturgudega ja nende kaudu ülejäänud Euroopaga. Samuti on ülekandevõimsuste tagamiseks vaja head süsteemihaldurite omavahelist koostööd – see tähendab Eleringi koostööd partneritega naabersüsteemides.
  • harmoniseeritud turureeglid peavad kehtima ühtlaselt kõigile. Elektrituru toimimist reguleeriv seadusandlus peab võimaldama turuosaliste piiranguteta tegutsemist.
  • toimiv elektribörs– see on kauplemisplatvorm, mis annab võimaluse turuosalistele tegutsemiseks, samuti tagab elektrienergiale läbipaistva hinnaarvutuse. Elektribörsi kaudu jaotatakse ka täna Eestis enamus ülekandevõimsustest naabersüsteemidega.

Ühtegi nendest neljast punktist täidetud ei ole, eriti mis puudutab likviitsust. EE turuosa ulatub 90%-ni ja sellest 20% on lihtsalt edasimüüad. Puuduvad piisavad ühendused. Puuduvad ühtlased turureeglid. Taastuvenergia tootja saavad põhjendamatuid tasusi, mis ei lähe kokku konkurentsi seadusega-avatud turul on kõik tootjad võrdsed. Elektribörs ei toimi, kuna kõik eelnevad kolm punkti on täitmata, elektribörss ei ole läbipaistvad ja on põhjendamatult kõrged.

Kuna Läti ja Leedu ignoreerivad börssi ja Leedu sõltub suures osas Venemaa elektrist, ei saa rääkida avatud Baltimaade börsist. Ei saa välistada  võimalust, et just Leedu gaasielektrijaam on toodud kardelli kokkulepet ellu viia, mõjutada kunstlikult börssi ja näidata kui äraarvamatu on turg.

Kus on siis see kaua räägitud energia varustuskindlus, mis peaks tagama tarbiale parima hinna, kui pea pooled oma tootmisvõimsused  teadlik välja lülitame, teadlikult tekitades elektrienergia vaakumi, hinnamanipulatsiooni ja surve fikseeritud hinnapaketidele üleminekuks.

Nii on börshinnad jätkuvalt kerkinud juuni algusest saadik , saavutades kohti üle 200 euro MW/h eest.

Selline hinnamanipulatsioon  kahandab niigi kõhna Eesti siseturgu  täiendavalt  päevas  ligi 500 tuh.euro võrra, millele lisandub veel käibemaks.

Kus on meie õiguskaitse organid- Konkurentsi amet, kes monopoolide poolt moonutatud turgu ohjama peaks ja Tarbikaitse amet, kes liikasuvõtjaid alusetult rikastumise  nurka peaksid suruma.

Selliste eksteemsetes olukordades peaks konkurentsi  ameti otsene kohustus turumoonutuste  vältimiseks koheselt sekkuma.

Me kas oleme ühtses energiaturus oma stabiliseerivate ja tarbijakaitseliste reeglitega  või ei ole, rohkem võimalusi siin pole.

Ja kui me ei ole suutelised tagama ühtset toimivat energiaturgu, tuleb astuda samm tagasi ja minna üle reguleeritud hinnale.

Kuidas ikkagi nii, kui ühele riigiettevõttele usaldatakse monopoolsed tootmisvõimsused, antakse kasutada praktiliselt tasuta energeetiline ressurss (põlevkivi,elektrienergia) ja luuakse seaduseandja toel „avatud elektriturg“ suletud turu tingimusetes. Informatsioon avatud turu ostu-müügipakkumistest, hinnakujundusmehanismidest ei ole avalikud ja on kaetud ärisaladusega, mis omakorda soosib turumanipulatsioone.

Igasugune elektrihinna tõus mõjutab eelkõige vähekaitstud ja madala sissetulekuga elanikkonda , destabiliseerib ühiskonda, alandab konkurentsi võimet ja on pikkema perioodi inflatsiooni veduriks.

Nii on viimased Eesti majanduskasv 2% ja see ei olnud midagi muud, kui 25% elektrihinna tõsu tagajärg, mis omakorda tagas Eestile  esikoha  inflatsioonis, olles 2,5 korda euroliidust kõrgem.

Võib ainult oletada, et perfektne turu moonutus võib olla  EE uus äriprojekt, leida täiendavaid vahendeid edaspidisteks finantseerimisteks.

EE peaks kohale jõudma arusaam, et elekter ei ole vahend saamaks ülikasumeid vahendeid valimatta, vaid  majandusele soodsate tingimuste  loomine läbi konkurentsivõimeliste energiahindade ja Eesti rahva jätkusuutlikuse tagamise vahend siin Eestis.

Jälle ja uuesti tekib küsimus:kellele siis ikkagi  kuulub Eesti põlevkivi , kui see ei taga meile  taskukohast elektrit ja toasooja.

EE senine tegevus valitsuse toel ei kanna Eesti rahva huve – saada osa oma maa hüvedest, elada omal maal, kus riik soosib ja toetab oma rahva jätkusuutlikust  läbi energeetika  õige majandamise, kus energeetiline ja rahaline ressurss on suunatud eelkõige  Eesti rahva  tuleviku hüvangu garanteerimiseks. Riik omab otsest kohustust luua soodsad tingimused oma rahvale  läbi mõistliku energeetika majandamise.

Kas võib rahvale  jätkuvalt rääkida elektri varustuskindlusest, omades juba hetkel tootmis- ja ülekande võimsusi, mis ületavad Eesti oma tarbimise kaks ja enam korda(2000 megaw). Jätkuv puru silma ajamine, et nüüd on vaja veel seda ja teist ja tõstame võrgutasusid, mis on ületanud rahva valuläve. Siin tekibki küsimus:kes juhib EE-d, kes juhib meie energeetika poliitikat nii, et oma põlevkivist toodetud kw/h maksab 2,94 €/sent kw/h aga  tarbija maksab ikka 15 €/sent kw/h, nii palju on siis neid näljaseid hiiri on  juustukera ümber.

 

Olav Kivirand

Lilleküla Selts