Valimised üheaegselt kahel toolil

Õigusest , kohustusest ja vastutusest

 

Käesolevat lugu ajendas kirjutama Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku

Erakonna koalitsioonilepingus sätestatu, mille kohaselt tahetakse riigikogu liikme ja

kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ühitamise keeld ära kaotada. Taustaks veel

asjaolu, et värskelt ametisse asunud Vabariigi Valitsuse liikmetest ligemale pooled

kandideerivad Europarlamenti, sealhulgas üks mees pole veel Brüsselist valitsusse

tööle jõudnud, kui juba kandideerib uuesti sinna tagasi. Nii kulutavad lähikuudel

valitsusliikmed palju aega valimistele ja riigi asjade ajamine jääb tahaplaanile. Kas

see näitab otsuseid langetavate erakondade nõrkust ja erakonnaga seotud võimekate

inimeste väikest arvu?

 

Miks erakonnad ei soovi võimekate esiletõusu?

 

Viimasel kohalikel valimistel kandideeris arvukalt riigikogulasi ja valitsuse liikmeid

ehk hüüdnimega „peibutuspardid“. Nad kasutasid oma õigust seda teha, kuid vajaka

jäi kohustuste pool. Kandideerimise eesmark on ju saada volikogu liikmeks ja kui see

eesmärk saavutati, siis loobuti eesmärgi edasisest realiseerimisest, sest ei tahetud

riigikogu saadiku kohast või ministri toolist loobuda. See näitab valijale, et

peibutuspartidel on isiklik heaolu tähtsam kui riigi ja rahva huvid. Eriti ilmekalt on

see asjaolu kajastunud riigikogu ja Tallinna volikogu vahel pendeldanud ühe saadiku

sõnavõttudes, kus esitatud seisukohad, lähtudes isiklikust huvist on olnud

positsioonist lähtuvalt vastupidised. Meie valimissüsteemiga tulid peibutuspartide

asemel volikogudesse inimesed kellele anti vähe hääli ja valija neist suurt midagi ei

tea. Tulemust võib lugeda 4.aprilli 2014 Õhtulehest, kus on kirjas, et „Tallinna

volikogu sotsiaaldemokraadist revisjonikomisjoni esimees Hanno Matto nõuab, et

need volinikud, kes ei osale volikogu töös, peavad lahkuma.“ Seadusega kehtestatud

süsteem ei soosi poliitikas võimekate inimeste pealekasvu, sest väike arv võimule

pääsenuid „vunderkinde“ tahab olla igal pool.

Peibutuspartide teemaga seoses on nii mõnigi kord poliitik märkinud, et kui riigikogu

järgmisel valimisel sisse ei saa, lähen volikokku. Kui kord juba loobuti volikokku

minekust, miks siis peab sinna peale läbikukkumist minema? See näitab, et otsuseid

tegevad poliitikud püüavad ikka pildil olla. Pealegi, kui lõppeb riigikogu liikme töö,

siis saadakse teatud soodustused. Poliitikule oleks koguni kasulik, kui ta vahepeal

kaks aastat otsustuskogudest eemal on ja saab taastada selgemat ettekujutust kuidas

lihtinimesed inimesed elavad. Seaduseid vastuvõtvad poliitikud lähtuvad isiklikest ja

oma erakonna, mitte üldsuse huvidest ja nii eiravad kohustuste poolt. Kurb, et see

õiguste taga ajamine ja kohustuste eiramine kandub meie ühiskonnas järjest allapoole

ning vastutus samal ajal puudub.

Justiitsminister Andres Anveldi ütluse kohaselt on ministeerium alustanud riigikogu

ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme üheaegsust võimaldava seaduse eelnõu

väljatöötamist ja „muudatused on mõeldud demokraatia põhialuste tugevdamiseks“.

Tavaliselt demokraatiat mõõdetakse kaasatud inimeste arvuga. Nüüd olen kimbatuses,

kuidas see demokraatia põhialuste tugevdamine toimub, kui väheneb kaasatute arv

ning ühed ja samad inimesed on erinevates otsustuskogudes? Ju arusaamad

demokraatiast muutuvad kui käsitletakse poliitikute endiga seotud küsimusi.

Riigikogulased pidid tegema äärmiselt rasket tööd ja seetõttu puhkust ei ole võimalik

võtta. Imestama paneb, kuidas nüüd selle raske töö tegijad tahavad veel täiendavat

tööd juurde võtta. Tulemuseks ongi pinnapealsus ja veelgi süveneva kummitempli

rolli täitmine, sest otsustuskogus olemine ei ole ainult saalis käe tõstmine vaid eeldab

ka eelnõudega eelnevat tutvumist. Pole siis ime, et paljud naeravad poliitikute tegude

Võimekate esilekerkimiseks oleks mõistlik, et see, kes kandideerib ja osutub valituks,

seda vabatahtlikult endale võetud kohustust ka täidab. Kui riigikogu liige osutub

valituks volikokku, siis peaks ta oma tehtud vabatahtliku otsuse alusel asuma võetud

kohustust täitma ja loobuma tööst riigikogus. Sama kehtiks ka volikogu liikmete

suhtes, kes osutusid valituks riigikogusse.

Paljude inimeste seas populaarne linnapea kandideerib nüüd erakonna huvides

Europarlamenti ja koos kandideerimisega väidab, et valituks osutusel ta sinna ei lähe.

Kuidas niisugust olukorda mõista, kas minnakse teadlikult välja poliitikaga mitte

kursisolijate ärakasutamisele? Kus on siin eetika, kui minnakse välja valijate petmise

peale? Kutsun üles mõtteid avaldama valimiste ja koalitsioonilepingus valimisi

käsitleva punkti üle.

 

 

Väino Rajangu

professor