Lõpetame selle lõputu enesekiituse

Lõpetame selle lõputu enesekiituse, vaatame tõele näkku ja alustame investeeringuid Eestisse.

 

Andmaks hinnangut olukorrale, kus meie riik hetkel asub, võime rääkida peegeldusest seni tehtud otsuste, riiklike arengukavade ja seaduste sümbioosist. See, et meil läheb hästi ja olemegi endaga rahul ei ole midagi muud, kui kõige tavalisem hallutsinatsioon, arvesse võttes meie jätkuvat kahanevat riik. Eestit iseloomustab üle neljasaja hektari on sööti jäätud põlde, Eesti ägab transiitkaubanduse madalseisus, tomineerib  minimum palgaliste armee ja elektri ja võrgu tasud on Põhjamaade kallimad ning alusetult korjatakse jätkuvalt tarbijatelt taastauvenergia tasusi, omamata seejuures (NB!) Euroopa Komisjoni riigiabiluba. Kogu taasiseseisvumise perioodi jooksul ei ole me piisavalt suutnud realiseerida  Eesti geopoliitilist asukohta aga suutnud arendada välja naabritega vasatasikku kasulike  diplomaatilisi, kui ka ärilisi suhteid.

Eriti muret tekitav olukord on pragu, mille juured ulatuvat 2007. aastasse kui Eesti riik teisaldas venelastele olulise sümboli, nähes selles ohtu Eesti iseseisvusele. See, kuidas toimus ettevalmistus mälestusmärgi teisaldamiseks ja sellele järgnev tegevus, ei kannata mitte mingit kriitikat ja võime nimetada käpardlikuks tegevuseks, kus eesmärgi saavutamise nimel olime jätnud analüüsimatta, milliseks kujunevad edaspidised suhted Venemaaga. Täna võime nimetada seda ebaõnnestunud eksperimendiks, peale mida oluliselt halvenesid Eesti ja Venemaa suhted, mis on tänaseks kulmineerunud suluseisuks, kus häid lahendusi on raske leida. Eesti, kui transiitkaubanduse  keskus ida ja lääne vahel, Eesti, kui  turismi ning puhkekeskus, võime  pikkemaks perioodiks unustada. Ei saa siinkohal jätta mainimata, et Saaremaal, Sõrvesäärel asuvad nii vene ja saksa mälestusmärgid lausa kõrvuti ja asetatud lilled mälestavad  seal mõlemapoolseid hukkunuid. Seega pole arukas sõdida mäelestumärkidega, sest sõda iseenesest on nonsens, kus sõjas ei ole võitjaid ja kaasab vaid kaanatusi mõlemale poolele. Eesmärgid, mida Eesti on endale püstitanud jätkuvalt integreeruda Euroopaga ja ehitada seina oma naabrite vahele, on kulukas protsess, mis ei kanna Eesti jätkusuutlikuse eesmärki, eriti aga siis, kui on jäetud tegemata mõjude analüüs, mida üks või teine otsus endaga kaasab ja kuidas ta mõjub tarbija toimetulekule. Jutt  on  Eesti lahtühendamisest Venemaa ühtsest energiasüsteemist energiajulgeoleku eesmärgil, kus ei ole teada investeeringu täpne lõpphind, puudub  analüüs, milliseks kujunevad võrgutasud ja kuidas mõjutab see meie konkurentsi võimet. See, et tarbijail tule tulevane investeerin kinni maksta, ei ole uudis, vaadates senist AS Eleringi tegevust.  Uute investeeringute planeerimisel peaksime jälgima just seda, et energia hinnad tarbijale oleksid taskukohase ja vastaksid inimese toimetulekule. Ellkõige peaks riik (Konkurentsiamet) tagama oma inimeste energiajulgeoleku ja toimetuleku just madalamate hindadega, mille eeltingimuseks on energiatootjate paljusus ja  erinevate energiatootjate omavahelise (gaas, elekter, biomass)konkurentsi tagamine. Arvesse võttes, et  orjenteeruv  investeering  lahtiühendamisse  Venemaa ühtsest energiavõrgust on suurusjärgus üks miljard eurot, võiksime lajatada selle raha hoopis uute talude taastamiseks sööti jäetud Eestimaal ja see juba omakas nii regionaalpoliitilist, kui julgeoleku ja tööhõive lahenduste võtit. Juhul, kui me soovime üle minna lubadustel tegudele, peaksime arengukavade ja seaduste vorpimisel esiplaanile tooma just inimes, just temale  tingimuset loomise, arvestades, et elame ikka põhjamaal, kus valgust ja sooja ning ka tihti inimlikku soojust napib. Tsiteeriksin siin Ülo Vooglaidu – vaja on võidelda põhjustega, mitte aga tagajärgedega , see aga eelda põhjaliku analüüsi, vajadust määratleda seda kus asume ja juhul, kui on tehtud vigu, siis tuleb neid tunnistada. Kui soovime tõest üle minna sõnadelt tegudele, teeme siis seda ja lõpetame nn kreekade toetamised ja toetame oma majandust, läbi mõistlike lahenduste investeerides siia Eestisse, sedas  oma inimese esiplaanile. Eesti erakondale on omane riigimehelikuse puudumine, mis väljendub erakondlikus kitsarinnaliksuses. Väide, et just selle erakonnaga me mingit koostööd ei tee, jätab osa headest võimalikset lahendustest ellu viimata. Võime siis tõdeda, et arenguruumi on, muidugi juhul, kui me Eesti  arengut  soovime. Tõstame siis esile head suhted naabritega, mõistlikud lahendused energeetikas ja  majanduses tervikuna, teeme selleks kõik ja teeme seda koos, parimete oma ala teadlaste , spetsialistide ja diplomeeritud suhte korraldajatega. Ja veel sooviksin, et järgmine Presidendi vasuvõtt toimuks Valgamaal mõnes mahajäetud talus, kus külalistele pakutakse ehetat talupiima, mälestamaks Eestit, kus maa oli kaetud taludega  ja inimesed tundsid, et ka  riik hoolib neist.

Olav Kivirand, Lilleküla Selts, Vabaerakond