Kuupõhisest võrgutasust

 

Ajakirjandusest jooksis läbi väike sõnum, et Eesti Energia tütarfirma Elektrilevi soovib üle minna võrgutasude kuutasupõhisele hinnastamisele, mis võimaldaks energiafirma hinnangul parandada efektiivsust. Põhjendusena märkis Elektrilevi kommunikatsioonijuht Kaarel Kutti (Postimees 3.okt), et praegu hoitakse kasutuseta tarbimiskohti üleval teiste elektritarbijate arvelt.

 

Milles seisneb efektiivsuse parandamine?

 

Elektri võrgutasude suuruse kujundamise lähteinformatsioon on salastatud ja tarbija ei tea, mille eest ta tegelikult maksab. Puudub selgus, kuidas jaotuvad võrgutasude summad jaotusvõrkude ettevõtete (milledest üheks on Elektrilevi) ja põhivõrgu ettevõtte Elering vahel. Võrgutasusid kasutatakse uute ülekandeliinide rajamiseks, olemasolevate töös hoidmiseks, elektrivõrgus elektri edastamisel tekkivate kadude katmiseks, kaugloetavate arvestite paigaldamiseks. Kui efektiivselt ja sihipäraselt võrgutasudega laekunud raha erinevateks tegevusteks kasutatakse jääb informatsiooni puudumise tõttu ebaselgeks. Efektiivsuse parandamisest saame rääkida siis kui teame tänast efektiivsust. Seega uue põhimõtte kehtestamise argumendina väga ebamäärane jutt. Pealegi selles valdkonnas puudub konkurents ja tarbija on sundseisus.

 

Kasutuseta tarbimiskohtadest

 

Ühiskonnas toimuvad pidevalt muutused, osa maju ja kortereid jääb tühjaks ja sellega elektri tarbimiskoht jääb ajutiselt või ka alaliselt kasutuseta. Suvilaid kasutatakse ainult suvel ja talvel nendes elektritarbimist ei toimu. Ettevõte, mis lõpetab oma tegevuse lõpetab ka energiatarbimise seniks kuni uus firma tarbimiskoha üle võtab ja hakkab uuesti elektrit tarbima. Elektritarbimise puudumisel ei laeku ka võrgutasusid ja nüüd väidetakse, et see on karjuv ülekohus ja niisugune olukord tuleb muuta kuutasupõhise hinnastamisega. Kuidas aga on tegelik olukord? Alajaamast väljuval liinil on tavaliselt palju tarbijaid. Kui üks või mitu korterit kortermajas teatud perioodil ei tarbi elektrit siis samal liinil teised ju tarbivad elektrit ja maksavad võrgutasusid. Paljudes kohtades on mitmed aianduskooperatiivi majad ümberehitatud aastaringseks kasutamiseks ja nad tarbivad elektrit ka talve kuudel ja maksavad võrgutasusid. Kui liinid on korralikult välja ehitatud, siis nende ekspluatatsioonikulu on väga väike. On ju liinide kasutusiga aastakümneid. Siit järeldub, et kasutuseta tarbimiskohtadest rääkimine on olukorda süvenemata kuutasu põhjenduseks väga sobiv väide, kuid eraldi liinidega kasutuseta tarbimiskohti, mida peetakse üleval teiste elektritarbijate arvelt on väga väike protsent.

 

Analoogne erinevus on linnas ja maal asuvate elektritarbijate liinide ekspluatatsioonikulude osas. Linnades ja asulates asustustihedus on suur ja sellest tulenevalt elektri jaotusliinid lühemad kui hajaasustusega maapiirkondades. Pikema liini ekspluatatsioonikulud on loomulikult suuremad kui lühematel liinidel. Samal ajal erinevates paikkondades asuvate elektritarbijate võrgutasude arvutamise alused on ühtsed. Seega linnas asuvad elektritarbijad on võrguettevõttele soodsamad, kui maal asuvad tarbijad. Sellest aga kuutasupõhise hinnastamise pooldajad ei räägi, sest see oleks vastualus maapiirkondi toetava regionaalpoliitikaga ja ei leiaks ühiskonnas toetust.

 

Uusarendus ja kuutasupõhine hinnastamine

 

Kui tulevane elektritarbija soovib liituda elektrivõrguga (või suureneva tarbimise tõttu vajadus suurendada peakaitsmete ampreid) siis see on kallis, bürokraatlik, aeganõudev ja ajaliselt ebaselge ning ülisuurt liitumistasu nõudev protsess. Sellest tulenevalt liitumispunkti väljaehitamine tehakse varakult, et mitte hiljem ilma elektrita olla. Nii jääb liitumispunkti rajamise ja reaalse tarbimise vahele teatud aeg (mis hoone (ettevõtte) bürokraatliku ehituseelse asjaajamise tingimustes võib kesta isegi aastaid), kuid kuupõhise tasustamise korral tuleb hakata lisaks liitumistasudele maksma kohe ka kuupõhist võrgutasu. Kusjuures rajatud uue ühenduse puhul praktiliselt ei lisandu ekspluatatsioonikulusid. Seega püsikulu igakuise komponendi kehtestamine hakkab pärssima uusettevõtluse arendamist.

 

Miks tekkis soov võrgutasude kuutasupõhiseks hinnastamiseks?

 

Eestis rakendati mõned aastad tagasi elektribörsi põhimõte. Algul, kui ei olnud teist kaablit Eesti ja Soome vahel, oli Eesti Energia monopoolne olukord firma sissetulekule väga kasulik. Teise ühenduse käikumineku järel tekkis Eesti Energiale reaalne konkurent ja elektribörsil hakkas meie tarbija kasutama suures osas Soomest tulevat odavama hinnaga elektrit. Nii on enamus aega Eesti ja Soome elektri börsihinnad võrdsed. Kui Soomest mingil põhjusel ei jõua meieni piisav kogus elektrit, siis pääseb Eestis elektrit müüma ka Eesti Energia oma kõrgemate hindadega. Eesti Energia müüb oma kõrgema hinnaga elektri põhiliselt Lätti ja Leetu, kus ei jätku elektri tootmisvõimsusi. Käesoleva aasta lõpus peab käiku minema Leedu ja Rootsi vaheline elektrikaabel ja nii hakkab Rootsist tulema Leetu odav elekter ning Eesti Energia elektrimüügi võimalused vähenevad. Seda vähenemist mõjutab veel Leedu Poola elektriliini väljaehitamine. Eesti Energia saab tulu ka toodetud põlevkiviõli müügist, kuid nafta hind maailmaturul on madal ja seetõttu ka see tulubaas on jäänud väiksemaks. Eesti Energia endine juht Sandor Liive võttis suuri riske, algatades läbimõtlemata mitmeid projekte välismaal. Võeti suuri laene ja nüüd tuleb neid tagasi maksta. Lisaks tahab riik Eesti Energiast ja nüüd ka Eleringist kopsakat omanikutulu saada. Tulubaasi vähenemise tingimustes on vaja leida uusi tuluallikaid ja nii nähaksegi olukorrast väljapääsuna tütarfirma võrgutasude kuutasupõhise hinnastamise kasutuselevõttu ehk teiste sõnadega elektritarbija tahetakse panna veelgi suuremaid võrgutasusid maksma. Pealegi annab igakuine kindel võrgutasu laekumine firmale kindla sissetuleku, mis ei sõltu elektri tarbitud kogusest. Eesti Energial on ülisuur laenukoormus, mille suurusjärgus on üks kümnendik Eesti riigi aastaeelarvest. Kindel sissetulek annab firmale võimaluse laenukoormust veelgi kasvatada.

 

Kokkuvõttes võrgutasude kuutasupõhine hinnastamine on kasulik Eesti Energiale ja tema tütarfirmale ning teistele võrguettevõtetele, kuid mitte elektritarbijale ja ettevõtluse arengule.

 

Väino Rajangu

elektritarbija, majandusteaduste doktor, elektriinsener