Kiivas energeetikamajandus

Eesti energeetika lipulaeva AS Eesti Energia (EE) õlitööstuse Enefit tehnoloogiat on just kui pikselöök tabanud, EE rahavood kokku kuivanud ja investeerimis kavad löögi all. Soov  kujuneda rahvusvaheliseks tehnoloogiat müüvaks ettevõtteks jääb unistuseks vähemalt nii kauaks, kuni jätkuvad avariid ja ei ole käivitunud Auvere õlitehas.

Otsimaks põhjuseid tekkinud olukorrale peaksime heitma pilgu  2009 aastasse, kui Teadus- ja haridusministeerium ei leidnud enam vahendeid, et finanatseerida  põlevkivi keemia ja tehnoloogia alaseid teadusuuringuid ja seega lõppes praktiliselt  Eestis meile nii olulise maavara teaduspõhine kasutamine.

Eesti Energia poolt algatatud kulutused uute tehaste rajamisse  olemasoleva vana ebaefektiivse põlevkivitöötlemise tehnoloogia põhjal  ei ole olnud arukas tegevus.

Kuna Maailmas leiduva põlevkivi varud (vähemalt 1000-deks aastaks) on küll praktiliselt ammendamatud võrreldes naftavarudega, on nende   keemiline koostis väga erinev, mis omakorda eeldab ka erinevaid tehnoloogilisi lahendusi põlevkivitööstuse rajamiseks erinevatesse piirkondades. Ühe tehnoloogiaga  ei saa töödelda kõiki erineva koostisega põlevkivisid, nii nagu  ei saa Enefit tehnoloogiat võtta kui universaalset ja täiusliku põlevkiviõli tehnoloogiat üle maailma. Sandor Liive välja öeldud:“Meil on tehnoloogia, mis on efektiivne ja keskkonnasäästlik.” – ei vasta tõele.

Eesti Energia ei ole oluliselt muutnud olemasoleva vananenud (pea 100 aastat vana) poolkoksistamise protsessi, ega otsinud uute põlevkivi töötlemise tehnoloogiaid, vaatamata maailmas olemasolevate tahkekütuse tehnoloogiate tormilisele arengule ja tohututele investeeringutele, et valida sealt välja BAT „Parima Võimaliku Tehnikana“.

Eestis rakendatavate moderniseeritud põlevkivi töötlemise seadmel Enefit-280c ei ole seotud põhiprotsessi – põlevkivi orgaanilise osa vedeldamise arendusega vaid lihtsalt võimsuse kahekordistamisega ja parema sekundaarse soojuse kasutamisega. Suurema hulga põlevkivi töötlemine ainult suurendab protsessi olemusest tingitud probleeme,   on  ressursi raiskav ja keskkonnavaenulik.

AS Eesti Energia kätte kanditud suurema osa kohalikust põlevkivitööstusest. Lisaks on EE  2010 sidunud end  kõrge riskiteguriga välisprojektiga, mille jätkuv rahastamine ekspordist laekuvatest omavahenditest on  probleemseks kujunenud. Ainuüksi 2010 allkirjastatud leping  EE ja Jordaania energeetikaministri Khaled Iraani vahel investeerida 10 aasta jooksul uude elektrijaama 600-900 mw (hetkel 500 mw) ja õlitehasesse 36000 barrelit päevas põlevkiviõli 7,6 mld.$ (mass 100 dollarilistes kupüürides 109.5 tonni). Utahi planeeritud ulmeprojekt 50000 barrelit päevas on investeerimismaht vähemalt 7 mld. $ , see siis 102.2 tonni/$. Kas on meil nii palju raha, et tuues ohvriks oma  rahva, näljutades kõrgete elektri-ja võrgutasudega, alandades oma konkurentsi võimet, pillume vastutustundetult kümneid ja sadu miljoneid pelgalt investeerimis vajadusest, et ehk õnnestub. Kelle huvides toimib EE? Tundub, EE ajab oma asja nii Eesti kui väljaspool Eestit. Ehk peaks EE käibelausest „kes ei riski, see ei joo shampanjat“ üle minema „kaua tehtud kaunikene“. Kelle huvides me teeme investeeringuid väljapoole Eestit ja otsime siis palehigis Eestisse investoreid Singapurist.

Kes teostab järelvalvet EE üle , mille tegevus  väljunud riikliku kontrolli alt? Kes vastutab, et riigifirma on paisunud nii suureks, et isegi Riigikontroll ei ole suuteline teostama täiemahulist auditit? Nii on jätkuvalt EE nõukogu poolt heaks kiidetud hanejalgadel olevad välisinvesteeringud,  Auvere elekrijaama riigihanke rikkumine, Rein Kilgi Veroli ja palju muid võimalikke hämaraid tehinguid, mille ülemist jäämäe pealist osa näema ainult osaliselt, alumisest osas rääkimata.

Kui reitinguagentuuride arvates  selliste arengute jätkumisel kasvab EE investeerimise risk  ja lähema paari aasta  jooksul avaldab  see survet ka Eesti Energia reitingule. EE ei näe probleeme tegemata jäänud põlevkivi tehnoloogiate arengutes ja loodab riigiabile. Kuna põlevkivi on EE-le kättesaadav praktiliselt tasuta (11€/T, sellest 1€/T ressursimaks), ei  soosi see tehnoloogiate arengut. EE plaanis aasta tagasi rajada Enefit 280 (see on 280t põlevkivi/h) aastaks 2012, Enefit 360 aastaks 2014 ja Enefit 480 aasaks 2016, on  asendunud kolme Enefit 280-ga. Teatavasti on ühe põlevkiviõli tonni tootmise omahind Sillamäel sadamas derminalis 150€ aga müügihind 450€. Kuna õli tootmine põlevkivist on kolm korda kasumlikum kui elektri tootmine, on prioriteediks õli. Elektri hinda kujundatakse läbi  nn. „avatud turu“ tingimustel monopoolse tootmisvõimsuste regulatsiooniga. „Kasu üks-kõik mis hinnaga“ mõjutab otseselt uut põlevkiviarengukava, kus on pakutud ka kaevandamislimiidi kaotamist. Ehk peaks põlevkivile määrama õiglase hinna, mis stimuleeriks kindlasti ka tehnoloogia arenguid ja põlevkiviõlile määrama naftamaksu, mis stimuleeriks elektritootmist. Ehk tuleks sarnaselt elektrivabaturuga, viia ka põlevkivi börsile, luues  tingimused uutele tehnoloogiatele ja investoritele nagu Petrobras ja Fushun, kes rajaksid analoogseid põlevkiviõli jaamu oma vahenditest. Ehk peaks aja maha võtma ja aru pidama,  ehk ei ole hilja arendada välja põlevkivienergeetika alane kirjaoskus ja rekonstrueerida Põlevkivi Uuringute Instituut. Kindalasti ei ole vaja EE minna börsile, mis niigi läbipaistmatu tegevuse päris pimedusse viib ja ärisaladustega katab. Ehk oleks viimane aeg kord majja lüüa, mida ka  President T-H Ilves mõni aeg tagasi välja ütles. Kelle hüveks meile Eesti Vabariik  on, kas EE või ehk ikka oma rahvale , või kuidas?

“Lööme korra majja” hea mõte-eks ole ju?

 

Olav Kivirand