Kes teostab Eestis energiapoliitikat.

 

21.mail toimus Brüsselis Euroopa energiajulgeoleku konverents, kus kutsuti üles liikmesriike tõhustama energiatootmist kohalikest energiaallikatest. Antud meede on oluline samm tõhustamaks energiasõltumatust imporditavatest kütustest Venemaalt Ukrainas toimuvate sündmuste valguses.  

Eestile on delegeeritud täiendav panus Euroopa energiajulgeoleku tõhustamiseks ja see ei ole pelgalt  Euroopa komisjoni esimehe Jose Manuel Barroso ega energeetikavoliniku Günter Ottingeri  mõtte fiktsioon, vaid põhineb eestkätt Eesti pikaaegsetele kogemustele maksumaksja rahadega energiajulgeoleku tagamiseks nii  USA-s , Jordaanias, kui Baltikumis. Uued suunad Euroopa energiapoliitikas peaks soosima ka Eesti oma energeetika – ja tehnoloogiate  arengut, mis omakorda kaasab võimalikud Euroopa tugifondide toetused  strateegilistesse infrastruktuuridesse.  Õhku jääb küsimus, kas soovime Eestile omase põlevkivi näol säilitada oma konkurentsi  eelist energeetikas  või on meile olulisem avatud ühisturg Euroopas.  Ühte patta pannes Eesti konkurentsieelise ja Euroopa energia varustuskindluse,  võime tõdeda, et sellest head suppi ei tule. Tagada Euroopale täiendav energiajulgeolek, tähendaks Eestile täiendavaid investeeringuid energeetikasse, võrkudesse ja keskkonna ulatuslikumat reostust. Ühtse Euroopa energiavõrkude rajamine on kulukas protsess ja vaatamata Euroopa tugifondide toele, jääb osa investeeringuid  tarbijate kanda, mis võrgutasusid jätkuvalt kergitab ja konkurentsivõimet alandab.

Olulistele energeetika julgeolekuehitiste planeerimisele Eestis peaksid eelnema senisest põhjalikumad teaduslik-majanduslikud analüüsid. Poliitilised vastaseisud, tõusud ja mõõnad riikide vahelistes suhetes on ajalooline paratamatus ja iga pinge pärast ei ole arukas toimivaid süsteeme lammutada, et selle asemele alustada ülikalli eksperimendiga uutesse võrkudesse täiendava varustuskindluse hüveks, mille maksumus ulatub 600-1400 miljoni euroni. Ehk peaks ootama ära, kuni defineeritakse täpsemalt, mis asi see varustuskindlus üldse on ja millised on selle mõistlikud piirid ning milline oleks põhjendatud varustuskindlus ja kuidas üks ja teine lahti-kokku ühenamine Eesti tulevikku mõjutab.

Põhjendatud peaks olema ka põlevkivi tulevik Eestis. Põlevkivi kasutamise uue kava, 2015-2030, juurde kuuluva keskkonnamõjude hinnangu koostamiseks puudub täielik teaduslik ja faktiline baas, sh  puudub ülevaade kaasaegse tahkekütuse vedeldamise teaduslik-tehnilisest tasemest maailimas. Kuna maailmas tervikuna keskonnanõuded karmistuvad, tuleks  kava projektis praegu formuleeritud põlevkivi ressurssi raiskav kasutamine ja keskkonna saastamine  ümber vaadata.

Riik peaks oluliselt suurendama oma huvi põlevkivi vääristamisel ja keskkonnakaitsel, mitte  niipalju ettevõtete pelgalt ärikasumist lähtuvatest huvidest. Põlevkivi arengusuunad peaks toetuma kaasaegsetele tahkekütuse keemia ja tehnoloogia arengutele. Sellest tulenevalt tuleks   põlevkivi kasutamise kava koostamise tähtaega edasi lükata või kinnitada lühemaks perioodiks, näiteks 2020. aastani, so täiendava vajaliku teaduslik- tehnilise  baasi loomiseni. Järgmiseks viieks aastaks tuleks lähiajal koostada ja sihtotstarbeliselt rahastada loodav Riiklik põlevkivi teaduse ja tehnoloogia arenduse programm, mille peaülesanne oleks eranditult rakendusuuringute ja tehnoloogiaarenduse läbiviimine põlevkivitöötlemise põhiprotsessi moderniseerimiseks, muutes selle ressurssi- ja keskkonda säästvamaks. Uus hüdrogeeniv põlevkivitehnoloogia võimaldab tõsta 1,5 korda ressursi kasutuse efektiivsust, väävlisisaldus õlis on 0,02% ja võimaldab töödelda praktiliselt kõiki erinevaid põlevkivisid maailmas, kaasa arvatud Jordaania ja Utahi põlevkivi. Sellega tagataks ka põlevkivitööstuse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime pikemas perspektiivis.  Eesti ei peaks mõne aja pärast häbiväärselt taanduma põlevkivi töötlevate riikide seast!

Ka Eesti gaasituru reformimisele peaks eelnema põhjalik majanduslik analüüs, milliseseks kujuneb gaasi lõpphind just võrgutasude-ja LNG näol ja juhul kui rajatakse kas  üks või isegi kaks  vedelgaasi terminaali erinevatele Soomelahe kallastele. Ehk peaks hoopis uue Euroopa energiapoliitika suuniste valguses gaasivarustuskindluse tagamiseks taastama Eestis  põlevkivigaasi tootmine. Eesti omab  kogemust toota kamberahjudes  põlevkivist gaasi  ja varustas aastatel 1948-1986 Eestit ja  Leningradi  põlevkivigaasiga. Täieliku gaasivarustuskindluse tagamiseks  Eestis ja tarbitava maagaasi asendamiseks põlevkivigaasiga, kuluks ca 2 mln tonni põlevkivi. See oleks ligilähedaselt võrdne ühe Enefit 280 tarbitava põlevkivi kogusega. Oma põlevkivigaasi tootmine välistab vajaduse ülikalli LNG terminali rajamiseks ja toetab täies ulatuses energiavarustuskindluse tagamist nii Eestis kui naaberriikidele.

Tuleb minna üle sõnadest tegudele, ja tagada Eestile energiavarustuskindlus mõistliku hinnaga, säilitades konkurentsivõime ja vajadusel Euroopa energiavarustuskindluse. Ühtset Euroopa energiapoliitikat ajades ei tohi me unstada ära oma Eestit vajadusi .

Otsused on meie teha ja pole vaja rääkida majanduslangusest 1,9%, põhjustatud soojast ilmast, vaid väärast energiapoliitikast ja hoolimatusest oma inimestesse ja tootvasse tööstusesse.

 

Olav Kivirand

LKS